Laimamine on kellegi kohta väite esitamine, mis võib olla solvav või siis sisaldada valeväidet.
Laimamine jaguneb õiguslikult kaheks:
- Ebaõigete faktiväidete avaldamiseks – tegemist on faktiga, mille tõelevastavust saab kontrollida;
- Ebakohaste väärtushinnangute avaldamiseks – tegemist ei ole faktiga, vaid hinnanguga inimese käitumisele.
Laimuga seonduv õiguslik regulatsioon on äärmiselt lihtne ning seda reguleerib Eesti õiguses üksnes kaks paragrahv – võlaõigusseaduse §-id 1046 ja 1047, mis sätestavad järgmist:
(1) Isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.
(2) Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
§ 1047. Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus
(1) Isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma.
(2) Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.
(3) Hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.
(4) Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.
Laimu olemasolu tuleb hinnata üksikjuhtumi kaupa. Oluline on tähele panna, et kui isik tunneb ennast kellegi sõnadest puudutatuna, siis see ei tähenda automaatselt, et tegemist on laimamisega.
Laimamise puhul tekib alati põhiõiguslik konflikt isiku väljendusvabaduse ning isiku au ja hea nime kaitse vahel. Põhiseaduse §-st 45 tuleneb, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Üldiselt kohtupraktikas levinud seisukoht on siiski, et nimetatud väärtuste põrkumisel tuleks eelistada väljendusvabadust, vaba diskussiooni ja arvamusvabadust, kuna need väärtused on demokraatlikule ühiskonnale olulisemad (vt Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 17 kommentaar 8).
Praktikas tekitab küsimust ka faktiväidete ning väärtushinnangute eristamine. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et vaidluse korral tuvastatakse mõistliku inimese arusaamast lähtudes, kas tegemist oli faktiväite või väärtushinnanguga. Asjakohane ei ole see, mida avaldaja ise silmas pidas (vt Riigikohtu otsused 3-2-1-161-05, p 11; 3-2-1-67-10; 3-2-1-80-13, p 36). Eristamine on eelkõige oluline, kuna sellest sõltub, milline norm tuleb kohaldamisele ning millised on tagajärjed laimaja ja kannatanu jaoks.